Müstiline maa. Kõik nagu toimiks, samas nagu ei toimi ka. Igal pool valitseb meeletu kontrast, võtame kasvõi Metro Manila. 12 miljonit elanikku, suur, palav, lämbe, räpane, räigelt ülerahvastatud, kõige haigemate liiklusummikutega city maailmas. Seal on ilusad suured kaasaegsed kaubanduskeskused – Mall of Asia,World´s Resort, Solaire, Robinsonid, supermarketid, hüpermarketid. Kõik on ilusad , puhtad, läikima löödud … Ja siis astud kolm sammu vasakule ning oled täielikus ghettos, räpases agulis kus tänavad on kaetud prügi ja prahiga. Karvutud koerad, järatud sabadega kassid ja pesemata lapsed mängivad tänavatel sodi ja sita sees. Räige kusehais lööb ninna, sest öösiti kui kohalikud oma Red Horse´i lasevad, kusitakse kõik elektripostid täis.

Liiklus on siin kohutav. Suured tossavad jeepneyd (vanad USA sõjaväe jeepid) mis on meie mõistes nagu linnaliinibussid viivad inimesi punktist A punkti B. Sõit maksab 8-20 peesot, oleneb kaugele vaja sõita on. Harilikult on nad täis tuubitud, sest see on kõige odavam transpordi viis linnas. Juhid eriti inglise keelt ei räägi, aga ütled kuhu sul vaja minna, pärast peatab ja laseb sul väljuda ilusti. Peatuvad absoluutselt igal pool, et inimesi välja lasta ja uued peale võtta. Endal on vaja sihtpunkti teada, bussipeatuseid kui selliseid lihtsalt ei eksisteeri. Alguses tundub täiesti kaootiline, hiljem harjud juba ära. Samal ajal on ka liikluses valged taksod, sõidu alustamine 40 peesot, kilomeetri hind umbes 20 peesot. Ja siis on veel muidugi tricycle´id, mootorrattad või võrrid millele on külgkorv kinni keevitatud. Need pakuvad lühikesi otsi, kus taksodel pole lubatud sõita või ei pääse ligi ja maksavad 15-50 peesot. Siis on veel persetäis mopeedimehi kes süstivad igale poole vahele esimesel võimalusel ja hunnik raskeveokeid ja kaugliinibusse. Kõik see kokku moodustab ühe tohuvabohu, tipptunnil kesklinna saamine võib võtta 2 tundi vabalt. Ja kogu selle virrvarri keskel on veel vennad kes müüvad sulle vett, pähkleid, snacke, lõhnakuuski ja mida iganes sitta võid veel ette kujutada. Imestangi palju neid surma saab või vigastada sellise ameti juures. Kui taksosse istud, siis uksed kohe lukku, et keegi röövima ei tuleks ega sitta pähe määrima. Väiksed lapsed üritavad aknapesu teenust pakkuda samal ajal kui ootad punase foori all, paljud lihtsalt kerjavad käsi pikkas seisvate autode vahel.

No ja siis on sul uuselamurajoonid. Selleks, et sisse pääseda, pead läbima esimese tõkkepuuga turvaputka. Taksojuhilt küsitakse mingi ID ja pagas otsitakse läbi. Sõidad teise turvaputkani, avatakse järgmine tõkkepuu ja oled kohal.

Bassein, club house, kossuväljak, badminton, kohalik väike pood ja üheksa viiekordset maja ruudukujuliselt. Üür oleneb asukohast ja tubade arvust, üldiselt jääb 15000-50000 peeso vahele. Lisaks tuleb veel elekter( mis on üüratult kirves siin maal), vesi, internet ja kaabel TV. Päike tõuseb kusagil 6 ajal hommikul ja loojub kell 6 õhtul. Samas, siin on nii palav (päeval 26-33 kraadi, öösel 21-25 kraadi), et terve päev ei jõuagi basseini ääres vedeleda. Condominiumi hinnad algavad 1,5 miljonist peesost, s.o umbes 30 000€. Välismaalased ei saa maad omada, küll võivad nad seda aga rentida 50 aastaks ja sinna peale ehitada. Korteri saab oma nimele osta ja hiljem ka maha müüa. Alguseks on soovitatav aga üürida pinda, et näha missugused naabrid on ja mis vingerpussid emake loodusel varuks on. Üleujutused on siin tavalised, taifuunid toovad endaga kaasa suured vihmasajud, nii et sellega peab arvestama.