Super ilus koht mida tasuks kindlasti külastada. Asub
Manilast 1 tunni kaugusel lõunas. Kõige lihtsam moodus sinnasaamiseks on
kasutada ühistransporti( EDSA Taft ave bussijaam või SM Megamall). 8-
liikmeline või suurem grupp võib vabalt juba väikse bussi tellida (edasi-tagasi
koos juhiga läheb 2000-2500 peesot maksma). Me startisime hommikul vara, et
vältida liiklusummikuid ja rahvamasse. Läksime väikse mikrobussiga, maksis 120
peesot nägu. Mõtlesin, et sellega saab mugavalt ja kiirelt ning olen nõus
maksma veidi rohkem kui tavalise liinibussiga. Tund aega saime väljumist
oodata, sest buss ei startinud enne kui kõik kohad välja müüdud. Tagasi tulime
suure liinibussiga mis maksis 70 peesot nägu, samamoodi oli varustatud
konditsioneeriga. Võiks öelda isegi, et lausa külm hakkas, sest järve peal
paadimees „wannabe Schumacher“ tegi sellist ralli, et olime pealaest
jalatallani läbimärjad.
Veidi rohkem kui
tunni pärast olime kohal, päike paistis ja 32 kraadi sooja, väga mõnus ilm
trippimiseks. Buss peatub Tagaytay´s,
seal tulevad tricycle vennad ise ligi ja pakuvad küüti järveni ja
tagasi. Leppisime kokku hinnas 400 peesot, alguses küsis 600. 15 minutit
allamäge sõitu, hullud kurvid ja käänakud ja jõuamegi Talisay´sse. Ümberringi
ilus loodus, hea värske õhk, hõre liiklus… puhkuse tunne tuli peale kohe. Viis
meid paadilaenutuse juurde kus olid ka baarid-restoranid.
Et seda vulkaani kraatrit näha, selleks tuleb kõigepealt mäe
tippu tõusta ( rahuliku kõnniga 40 minutit). Nüüd nad tahavad sulle hobust maha
parseldada 500 peeso eest. „Oi see mäkketõus on nii raske, te ei jõua, tee on
väga pikk, umbes poolteist tundi, võtke hobune“. Kes vähegi terve ja omal jalg
kannab, sellel soovitan oma jalaga üles
trampida, lisaks saate veel ekstra kilodest lahti. Kellel mingid tervisehäired
või südameprobleemid, need võivad ratsutada. Väike „banka“ mille me võtsime
mahutab 4 reisijat pluss kapten ja julla ning maksab 3500 peesot. Suuremad
paadid on grupiga odavam võtta. Kui juhtub olema väga tuuline ilm ja suured
lained, siis paadid sel päeval ei sõida. Aga üldiselt novembrist maini seda
probleemi ei tohiks olla. Paadisõit vulkaanisaarele kestab 40 minutit,
poiskesed lasid sihukese hurraaga lainetest läbi, et kastsid meid läbimärjaks.
Tehnika ja rahakotid tuleb kilesse mähkida ja kuiva kohta ära panna kui ei
taha, et läbimärjaks saaks. Saarele jõuad ja juba jälle hakatakse hobust pähe
määrima, tulevad koos hobustega poolde mäkke kaasa, et äkki sa ikka nõrked ja
tahad „ride“i. Oma vesi võtke ka kaasa, sest seda kulub ohtralt ja
pooleliitrise eest küsitakse 50 peesot (poes 10).
Poolel teel mäkke, vaatega tagasi järvele ja Talisayle.
Vahepeal teed joogipeatuse, naudid ilusat vaatepilti, puhkad
jalga ning pildistad. Ma panin tossud jalga, et äkki on raske ronida, aga
täitsa edukalt saab plätudega hakkama. Tippu jõudes avaneb maagiline vaade
kraatrijärvele.
Kusjuures, see on
siiamaani tegev vulkaan, mingite kivide peal saad isegi mune praadida.
Väävlihaisu ajab välja ja kusagilt tuleb natuke suitsu ka. Üleval müüakse
karastusjooke, bukot, õlut, kergemaid riisieineid, nii et natuke saab keha
kinnitada.
Tegime pildid ja asusime tagasiteele. Poisid pakkusid veel,
et viivad meid ujuma ilusasse kohta 200 eest. Tund aega sulistasime järves ja
siis tagasi Talisaysse kus taksist ootas juba külgkorviga.
Selline mõnus ühepäevane trip, õhtuks tagasi Manilas.
Ühe sõnaga, see kraatrijärv asub saarel, mis omakorda on
järves mis asub saarel. Lihtne :D
No comments:
Post a Comment