Manila Ocean Park

Kindlasti tasub käia, 2-3 tundi võtab aega, päris lahe.

Imelisi elukaid leidub seal.

Kaardimaksed

Mining

Krediitkaardid, deebetkaardid, misiganes kaardid... suht kasutud siin riigis. Esimene asi siia riiki tulles, varustage ennast sularahaga! Sularahaautomaate on küll tänavatel, aga need on enamasti tühjad, eriti just nädalavahetustel ja pühade ajal. Raha välja saab võtta lennujaamast, kasiinodest ja suurematest kaubanduskeskustest. Varuge ka väikseid kupüüre, sest pahatihti pole inimestel teile raha tagasi anda ja siis üritatakse tuimalt huiata. Väga haige komme on neil raha mitte tagasi anda. Teevad nägu nagu otsiks rahakotist ja siis üritavad nagu eemale tõmmata ja loodavad, et ehk unustad ära. Või siis, et ta on valge rikas turist, ta ei tahagi raha tagasi.
Mõte kirjutada sellest kaardimakse probleemist tekkis just hiljutisest halvast kogemusest väikses supermarketis. Pidevalt on häda kaardimaksete tegemisel, kas on internet ÜLIaeglane, või kassiirid saamatud või uued, kes pole veel piisavalt väljaõpet saanud jne. Igatahes siiamaani polnud probleeme olnud, alati oli mõistuse piires hakkama saadud või kutsutud keegi kes tunneb asja. Nüüd sattusin paraja frukti oska, kes ei osand A-d ega Ö-d kosta, vahtis lolli näoga nagu lammas. Küll tõmbas kaarti läbi, küll toksis numbreid sisse, 5 minutit jauras, ei saanud asja. Hakkasin kannatamatuks juba muutuma, lasin kutsuda kellegi targema. Ei osand järgmine ka midagi peale hakata... Ütlesin et kasutan sedasama kaarti pea iga päev siin supermarketis, et milles kühvel??? Järjekord minu taga venis juba päris pikaks ja rahvas hakkas nihelema ja kõrvalkassadesse pöörduma. Küll vabandas muudkui , sorry sir, wait lang po. Siis ütlesin , et kutsugu manager või supervisor, keegi ju ometigi peab oskama kaarti kasutada siin. Ei olnud aega kellelgi probleemiga tegeleda, mul ka kannatus katkes, võtsin oma kaardi ja jätsin asjad sinnapaika. Üle 10 minuti niisama kassas seismist ja asjatut jauramist, pluss veel see aeg mis ma pidin seisma, et sinnani üldse jõuda. Kirjutasin kaebuse ja samas ka soovituse inimestele enne koolitus teha kui kassasse lasta. Krt, 21 sajand, vaatavad krediitkaarti nagu ilmaimet. Teavad selle olemasolust, aga teha midagi ei oska.
Üldiselt jah, tasub sularaha kaasas kanda igal pool. Arengumaades läheb veel sajand enne kui hakatakse kaarte kasutama nagu Euroopas või USA-s. Mäletan kunagi lugesin artiklit, kus mingi " tark pankurihärra" ennustas, et 5 aasta pärast pole Eestis sularaha enam käibel, kõik maksed toimuvad läbi terminali plastikkaartidega. Võin südamerahus kinnitada, sularaha ei kao mitte kunagi käibelt ära. Senikaua kuni eksisteerivad väiksed külad ja tsivilisatsioonist kaugel saared kus pole elektrit ja interneti, võivad pankurihärrad pulbrit tõmmata ninna oma kaartidega.

Filipino mõtteviis, töökultuur ja arusaamine asjadest.

OK, aitab piltidest, natuke juttu kah. Supermarketites töötab vähemalt 5 x rohkem inimesi kui Eestis või mujal Euroopas ma kohanud olen. Iga vahe kohta on seal vähemalt kaks töölist ja ometigi ei tea nad kus asjad asuvad. Igal pool järjekorrad venivad, teenindatakse kohutavalt aeglaselt. Eile läksin poodi ventikat ostma, pakiti ja mähiti sisse nagu tegemist oleks mingi hullu kalli telekaga, siis veel kirjutati eraldi tšekk välja. Ja kõige otsa veel pandi mingi kleepekas ja kolm venda tassisid seda kassasse... maksis ainult 500 pesot ehk €10.
OK, lähed restosse, tellid õlle ja praed ja värgid... ootad oma õlut 15 minutit, higistad ja vannud. Lõpuks tuuakse paar minutit enne söögi saabumist su õlu. Ma jõuaks vahepeal 2 tükki ära juua ja välja higistada juba. Nüüd igatahes ma keeldun enne sööki tellimast kui joogid on lauas.
Järgmine lugu pole isiklik kogemus, kuulsin seda ühelt teiselt vennalt. Läheb baari, tellib rummi koksi ehk siis rumm ja coca cola. Öeldakse, " sorry sir, we don´t have". Vana nagu , et mis mõttes, see ju kõige tavalisem jook üldse. Et kas teil rummi on? Vastab, et on küll. Küsib, et kas teil cocat on? Vastab, et on küll. Andke mulle palun siis üks rumm cola! "Sorry sir, we don´t have. WTF nagu???  Tellib siis 8cl puhast rummi ja ühe coca pudelis. Saab kätte ja valab kelneri nähes kokku. Ise ütleb, näed on ju rummi koks. Kelner vaatab, ütleb: No, sorry sir, we don´t have. Ma ei tea isegi kas nutta või naerda selle peale. :D
Üldse kui midagi tahad ja küsid, siis nad kas lihtsalt ei oska või ei taha või ei viitsi midagi teha. Üritavad kas vaikselt minema hiilida, vastavad I don´t know, või on lihtsalt vait ja naeratavad, mõni isegi läheb kutsub kellegi appi, äkki too teab. Vihastada nende peale on mõttetu, see ei vii kuhugi. Nüüd ma saan aru, miks ainult kõrgharidusega inimesi võetakse tööle. Kui need on juba nii saamatud, mis siis veel tavainimestest rääkida. Palka saavad nad siin €5-€7 päevas, ehk siis umbes €140 kuus.1 vaba päev on nädalas ja töötavad 10-12h päevas. See on standard!!!
Vabal ajal juuakse palju ja lauldakse karaoket. Tiksutakse oma Red Horse´i ja odavat samakat. Huvitav on see, et tõmmatakse nosu täis, aga ma pole veel kaklusi ja tõmblemisi näinud nagu Eestis kombeks.

Red Horse on nende rahva absoluutne lemmik peale Manny Pacquaiot :D See vend on siin JUMAL ja tema kohta ei tohi ühtegi halba sõna öelda. Suurem kangelane kui meil Markko Märtin, Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun kokku.
Rumm on neil sigaodav siin, pudel Bacardit maksab 295 pesot, ehk €5.50

Üldiselt, neil on kõigest pohui. Saaks aind üle perse kuidagi tehtud, peaasi et tehtud. Kvaliteet on teisejärguline. Seni kuni töötab on ju kõik korras, mis sest et mõni asi ripub ausõna peal üleval ja on kohe kohe lagunemas. Bljääd, neid asju on veel, kui kunagi meelde tuleb siis täiendan veel.

Palawan

Lend Manilast Puerto Princessasse kestab 1h 10 minutit. Kiirelt asjad peale ja juba kohal. Palawanil asub tänapäeva üks seitsmest maailmaimest : 24 km pikkune maa-alune jõgi. Peatusime pealinnas Puerto Princessas, mis on selline mõnus väike, chill linnake.

Käisime veel island hoppingul Honda Bay´s. Väiksed paradiisisaared pooletunnise paadisõidu kaugusel. Sinna võiks omal maja püsti panna ja eluks ajaks jääda.

Cowry Island.

Lõunasöök saarel, siis lasime kaks tundi leiba luusse ja päevitasime.

Coconut ehk buko.

Chill

Värske buko

Puu otsast ise tuli

Kahjuks tuli peale seda taifuun ja rikkus meie edasised plaanid ära. El Nidos jäi seekord käimata, aga küll jõuab sinna ka.

Chocolate Hills

Kindlasti tuleb Chocoalte Hills ära käia kui sinna satute.

ATV rent oli 1000 peesot tund. Nendega saab siis seal mägede vahel lasta. 

3 sisters

Mudaralli

Suvel kuivaga kõrbevad mäed ära ja siis lähevad pruuniks ja näevad välja nagu sulanud šokolaad. Sellest ka nimi Chocolate Hills. Ühe päevaga jõuab kogu selle triangli läbi teha kui hommikul alustada.

Butterfly farm, Loboc river, tarsier

Boholil peatusime nädal aega. Rentisime auto üheks päevaks koos juhiga, et tutvuda parimate vaatamisväärsustega. 2500 peesot päev.

Püüton magas, aga ikkagi oli kõhe olla :D

Laevareis Loboci jõel koos lõunasöögiga.

Kohalikega jammimas

Liblikafarmis

Magav tarsier

See ka magab.

Öösel aktiivsed.

Ilutulestik

Tarsierid on maailma ühed väikseimad imetajad, hästi suurte silmadega, peamiselt öise eluviisiga. Nagu ma aru sain, siis neid võib leida ainult Boholi saarelt.

Bohol

Ilus väike saar Central Visayas piirkonnas. Saarel asub kohalik Tagbilarani lennujaam kuhu tulevad siselennud Manilast ja Cebust.

Kohe ukse pealt ärge tricycle võtke, minge paar sammu väravast välja ja leppige normaalne hind kokku. Esimesed kaagid küsivad ulme hinda. Me sõitsime Panglao saare teise otsa, 300 peesot vist läks kui mälu ei peta, alguses küsiti 600.

Ööbisime Cliffside Resort´is, Alona Beach 2km kaugusel.

Väga mõnus koht suvitamiseks. Ilusad rannad, baarid, restod, poed. Saab snorkeldama minna ja mere peale kruiisitama.

Lake Taal

Super ilus koht mida tasuks kindlasti külastada. Asub Manilast 1 tunni kaugusel lõunas. Kõige lihtsam moodus sinnasaamiseks on kasutada ühistransporti( EDSA Taft ave bussijaam või SM Megamall). 8- liikmeline või suurem grupp võib vabalt juba väikse bussi tellida (edasi-tagasi koos juhiga läheb 2000-2500 peesot maksma). Me startisime hommikul vara, et vältida liiklusummikuid ja rahvamasse. Läksime väikse mikrobussiga, maksis 120 peesot nägu. Mõtlesin, et sellega saab mugavalt ja kiirelt ning olen nõus maksma veidi rohkem kui tavalise liinibussiga. Tund aega saime väljumist oodata, sest buss ei startinud enne kui kõik kohad välja müüdud. Tagasi tulime suure liinibussiga mis maksis 70 peesot nägu, samamoodi oli varustatud konditsioneeriga. Võiks öelda isegi, et lausa külm hakkas, sest järve peal paadimees „wannabe Schumacher“ tegi sellist ralli, et olime pealaest jalatallani läbimärjad.

 Veidi rohkem kui tunni pärast olime kohal, päike paistis ja 32 kraadi sooja, väga mõnus ilm trippimiseks. Buss peatub Tagaytay´s,  seal tulevad tricycle vennad ise ligi ja pakuvad küüti järveni ja tagasi. Leppisime kokku hinnas 400 peesot, alguses küsis 600. 15 minutit allamäge sõitu, hullud kurvid ja käänakud ja jõuamegi Talisay´sse. Ümberringi ilus loodus, hea värske õhk, hõre liiklus… puhkuse tunne tuli peale kohe. Viis meid paadilaenutuse juurde kus olid ka baarid-restoranid. 

Et seda vulkaani kraatrit näha, selleks tuleb kõigepealt mäe tippu tõusta ( rahuliku kõnniga 40 minutit). Nüüd nad tahavad sulle hobust maha parseldada 500 peeso eest. „Oi see mäkketõus on nii raske, te ei jõua, tee on väga pikk, umbes poolteist tundi, võtke hobune“. Kes vähegi terve ja omal jalg kannab, sellel soovitan oma  jalaga üles trampida, lisaks saate veel ekstra kilodest lahti. Kellel mingid tervisehäired või südameprobleemid, need võivad ratsutada. Väike „banka“ mille me võtsime mahutab 4 reisijat pluss kapten ja julla ning maksab 3500 peesot. Suuremad paadid on grupiga odavam võtta. Kui juhtub olema väga tuuline ilm ja suured lained, siis paadid sel päeval ei sõida. Aga üldiselt novembrist maini seda probleemi ei tohiks olla. Paadisõit vulkaanisaarele kestab 40 minutit, poiskesed lasid sihukese hurraaga lainetest läbi, et kastsid meid läbimärjaks. Tehnika ja rahakotid tuleb kilesse mähkida ja kuiva kohta ära panna kui ei taha, et läbimärjaks saaks. Saarele jõuad ja juba jälle hakatakse hobust pähe määrima, tulevad koos hobustega poolde mäkke kaasa, et äkki sa ikka nõrked ja tahad „ride“i. Oma vesi võtke ka kaasa, sest seda kulub ohtralt ja pooleliitrise eest küsitakse 50 peesot (poes 10).

Poolel teel mäkke, vaatega tagasi järvele ja Talisayle.

Vahepeal teed joogipeatuse, naudid ilusat vaatepilti, puhkad jalga ning pildistad. Ma panin tossud jalga, et äkki on raske ronida, aga täitsa edukalt saab plätudega hakkama. Tippu jõudes avaneb maagiline vaade kraatrijärvele.

 Kusjuures, see on siiamaani tegev vulkaan, mingite kivide peal saad isegi mune praadida. Väävlihaisu ajab välja ja kusagilt tuleb natuke suitsu ka. Üleval müüakse karastusjooke, bukot, õlut, kergemaid riisieineid, nii et natuke saab keha kinnitada.

Tegime pildid ja asusime tagasiteele. Poisid pakkusid veel, et viivad meid ujuma ilusasse kohta 200 eest. Tund aega sulistasime järves ja siis tagasi Talisaysse kus taksist ootas juba külgkorviga.

Selline mõnus ühepäevane trip, õhtuks tagasi Manilas.

Ühe sõnaga, see kraatrijärv asub saarel, mis omakorda on järves mis asub saarel. Lihtne :D

Lake Taal